Gabourey Sidibe räägib uues memuaaris oma võitlusest buliimia ja depressiooniga

Gabourey Sidibe räägib uues memuaaris oma võitlusest buliimia ja depressiooniga

Gabourey Sidibe on saanud kehapositiivsuse osas Hollywoodis tugevaks häälekandjaks – ja on sageli avalikult rääkinud sellest, kuidas ilu on enesetaju. Kuigi ta on nüüd tuntud oma nakatava enesekindluse ja mitte kunagi alla andva suhtumise poolest (näide: tema uskumatu reaktsioon Lane Bryanti heakskiitmisele), näitab 34-aastane näitlejanna oma uues memuaaris „This Is Just My Face: Try Not to Stare“ endast külge, mida keegi pole kunagi varem näinud.

Lisaks avaldamisele, et tal oli kaalulangusoperatsioon, rääkis Oscari kandidaat ka oma võitlusest vaimse tervise ja söömishäiretega.

"Siin on juttu teraapiast ja sellest, miks see nii oluline on," kirjutab ta oma memuaarides. "Ma armastan oma ema, aga on nii palju asju, millest ma ei saanud temaga rääkida. Ma ei saanud talle öelda, et ma ei suutnud nutmist lõpetada ja vihkasin kõike enda juures." (Katkendi audioraamatust leiate jaotisest Inimesed.)

"Kui ma talle esimest korda ütlesin, et olen depressioonis, naeris ta mu üle. Sõna otseses mõttes. Mitte sellepärast, et ta oleks kohutav inimene, vaid sellepärast, et ta arvas, et see on nali," jätkas ta. "Kuidas ma ei tunneks end paremini üksi, nagu nemad, nagu nende sõbrad, nagu normaalsed inimesed? Nii et ma lihtsalt mõtlesin oma kurbadele mõtetele - mõtetele surmast."

Sidibe tunnistab lisaks, et ülikooli astudes võttis tema elu hullemaks. Koos paanikahoogudega loobus ta söömisest, mõnikord ei söönud ta päevi.

"Tihtipeale, kui olin liiga kurb, et nutmist lõpetada, jõin klaasi vett ja sõin viilu leiba ja siis oksendasin," kirjutab ta. "Pärast seda ma enam nii kurb ei olnud, lõpuks lõdvestusin. Nii et ma ei söönud kunagi midagi enne, kui tahtsin oksendada – ja alles siis sain tähelepanu kõrvale juhtida mõtetelt, mis mu peas keerlesid."

Palju hiljem pöördus Sidibe lõpuks arsti poole, kes diagnoosis tal pärast enesetapumõtete tunnistamist depressiooni ja buliimia, selgitab ta.

"Leidsin arsti ja rääkisin talle kõik, mis mul viga on. Ma polnud kunagi tervet nimekirja läbi käinud, aga ennast kuuldes tundsin, et üksinda sellega tegelemine ei ole enam kindlasti võimalik." Ta kirjutab. "Arst küsis, kas ma tahan end ära tappa. Vastasin, et meh, mitte veel. Aga kui teen, siis tean, kuidas ma seda teen."

"Ma ei kartnud surra ja kui oleks olnud nupp, mida oleksin saanud vajutada, et oma olemasolu maa pealt kustutada, oleksin seda vajutanud, sest see oleks olnud lihtsam ja vähem segane kui enda tapmine." Arsti sõnul sellest piisas.»

Sellest ajast peale on Sidibe palju vaeva näinud oma vaimse tervise juhtimisega, käies regulaarselt teraapias ja tarvitades antidepressante, jagab ta mälestusteraamatus.

Isiklike probleemide, nagu vaimne tervis, avamine pole kunagi lihtne. Nii et Sidibe väärib kindlasti kiitust selle eest, et ta tegi oma panuse probleemi ümbritseva häbimärgistamise kõrvaldamiseks (põhjus, millest on hiljuti rääkinud ka teised kuulsused, nagu Kristen Bell ja Demi Lovato). Loodame, et tema lugu puudutab teisi vaimse tervisega hädas olevaid inimesi ja annab neile teada, et nad pole üksi.