Treening poolmaratoniks: mina? Arvasin, et vihkan jooksmist

Treening poolmaratoniks: mina? Arvasin, et vihkan jooksmist

Olen alati jooksmist vihkanud – isegi võistleva võrkpallurina kartsin seda. Tihti tuli treeningutel rajale põrutada ja juba mõne ringi jooksul kirusin oma väsinud jalgu ja hingeldavaid kopse. Kui ma kaks aastat tagasi oma PR-tööga alustasin ja sattusin jooksjaid täis kontorisse, andsin neile kohe teada, et pärast tööd ma nendega sörkima ega jooksma ei hakka.

Nad jätsid mind rahule, kuni meie tööandja korraldas 5K jooksu (otsi 10 asja, mida pead teadma enne oma esimest 5K jooksu.). Mul olid oma tavalised vabandused – ma olen liiga aeglane, hoian sind tagasi –, kuid seekord ei lasknud kolleegid mind konksu otsast välja. "See pole nii, et me poolmaratoniks treenime!" Nad ütlesid mulle. Nii et ma nõustusin vastumeelselt nendega koos osalema. Läksin sellele esimesele võistlusele omamoodi lüüa saanud suhtumisega. Olin varemgi jooksmist proovinud, aga lihtsalt ei suutnud, nii et esimese miili lõpus, kui jalad krampi läksid ja kopsud põlesid, andsin vaimselt veidi järele. Mul oli hetk "Ma teadsin, et ma ei saa seda teha" ja olin endas äärmiselt pettunud. Kõrval jooksnud kolleeg aga ütles, et kuigi me saame hoogu maha võtta, siis me ei peatu. Ja hämmastaval kombel suutsin jätkata. Kui ma kõik 3,2 miili läbisin, ei suutnud ma uskuda, kui hästi ma end tundsin. Ma olin nii õnnelik, et ma ei peatunud!

Hakkasin oma kolleegidega kord või kaks nädalas tegema 3-miilise ringi ümber meie kontorite. hakkasin sõprade ja kolleegidega jooksmist nautima; See muutis minu treeningud pigem sotsiaalseks kui "ma pean treenima". Kolleeg rääkis meile, et ta treenib poolmaratoniks. Järgmisena teadsin, et oleme kõik registreerunud. Ma ei olnud närvis – ma polnud varem jooksnud üle 4 miili, rääkimata 13,1-st –, kuid olin nende naistega mõnda aega kõnniteel peksnud ja olin kindel, et kui nemad treenivad poolmaratoniks, saan ka mina hakkama.

Algajana olin alguses hirmul 13,1-miilise võistluse jaoks, kuid liitusime kolleegidega igal laupäeval poolmaratoni treeningrühmaga. Võistluseks valmistumine võttis arvamise ära. Sul on standardne treeningplaan; kõik, mida ma tegema pidin, oli pühenduda sellele, et järgida seda, mida ma armastasin. Trenn kogenumate jooksjatega õpetas ka tempot hoidma.

Mäletan eredalt päeva, mil läbisime 7 miili. Tundsin end terve tee tugevana ja kui see läbi sai, oleksin võinud jätkata. See oli minu jaoks pöördepunkt. Mõtlesin: ma saan sellega tõesti hakkama, ma treenin poolmaratoniks ja see ei tapa mind. Võistlus toimus 13. juunil 2009 ja kuigi olin elevil ja teadsin, et olen korralikult treeninud, närveerisin koos 5000 teise jooksjaga ootamise pärast. Püss läks lahti ja ma mõtlesin: okei, siin ei toimu midagi. Tundub, et kilomeetrid lendasid mööda, mis, ma tean, kõlab hullumeelselt, kuid see on tõsi. Lõpetasin tegelikult palju kiiremini, kui arvasin – jõudsin finišisse 2 tunni ja 9 minutiga. Mu jalad olid nagu tarretis, aga ma olin enda üle rohkem kui uhke. Sellest ajast peale olen end jooksjana identifitseerinud. Tegelikult treenin sel kuul veel ühe võistluse jaoks. Olen tõestuseks, et õige tugisüsteemiga saate läbida vahemaid, mida te poleks arvanud võimalikuks.

Sarnased postitused

*Samm-sammult poolmaratoni treeningkava

*Maratonijooksu näpunäited: parandage oma treeningut

* 10 parimat viisi, kuidas hoida oma jooksmist ja motivatsiooni tugevana